Hüvastijätt Peruuga Máncoras

11. septembri õhtul asusime ööbussiga teele meie viimasesse peatuspunkti Peruus, linnakesse nimega Máncora. Ootamatuste vältimiseks otsustasime bussijaama kohale minna kaks tundi enne meie bussi eeldatavat väljumist. Kui taksojuht meid maha pani, leidsime aga eest suure tühja pimeda lukustatud hoone. Õnneks märkas meid koheselt bussijaama turvamees, kes avas ukse, kontrollis meie piletid ning lasi meid seejärel bussijaama üksildasse ootesaali istuma. Läks hästi.

All-focus
All-focus

Máncorasse jõudsime juba kell viis hommikul. Otsustasime enne bussijaamast lahkumist valge aja ära oodata ning siis ise oma ööbimiskoha üles otsida. Tänavad ise olid loomulikult veel vaiksed, vaesed ja mitte just turvatunnet sisendavad. See ei tulnud meile üllatusena, sest olime eelnevalt lugenud juba küllaga lugusid inimestest, kes olid Peruu tuntuimasse rannakuurorti tulles lootnud eest leida Kariibi merd, ent leidsid selle asemel hoopis Kolmanda maailma.

Pärast umbes kilomeetri pikkust jalutuskäiku bussijaamast leidsime mittemidagiütleva tänava mitte just palju ütleva aia tagant äkitselt tõelise oaasi. Oma hosteli nimega AquaMarinn.

Meid võttis vastu üks blond siniste silmadega pikk mees, kelle puhul oli kohe näha, et tegu pole kohalikuga. Enda nimeks ütles ta justkui Andrei, aga selles polnud ma täiesti kindel. Peagi aga tuli välja, et tegu ongi vene rahvusest mehega, kes oma naise Ljudmillaga ja tütre Varvaraga on siia Omskist ümber kolinud. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime leidma viiteid Venemaale: (peruu karvutu) koer nimega Vostok, internetivõrk salasõnaosaga „sputnik“ ja muidugi piiritu külalislahkus. Me lihtsalt sulasime, kui Andrei tõi meile hommikuks kaks kaneelikuklit, mille Ljudmilla oli just küpsetanud.

Esimesel päeval suundusime kohe ookeani äärde, et vaadata oma silmaga järgi Máncora populaarne rand. Olles siia saabunud väljaspool kõrghooaega, leidsime siit väga vähe rahvast. Polnud mingi ime, sest vesi oli külm ja mõnes kohas oli laine väga kõrge.

All-focus
All-focus

Kes end aga väga hästi tundsid, olid igasugused lohesurfajad ja lihtsalt surfajad. Vette me ei läinud ja ka rannal lebamisest ei tulnud palju välja, sest kuigi päike oli väljas, puhus tuul armutult liiva näkku. Sellega olid meie suured plaanid Máncoras lebotamisest purustatud. Vähemalt ei seganud ilm meil nautimast cevichet – kuulsat Lõuna-Ameerika mererooga, mis on eriti kuulus ja hea just Peruus.

All-focus
All-focus

Juba järgmisel päeval sõitsime edasi Ecuadori. Bussipiletite ostmine oli omamoodi kasulik õppetund matemaatika olulisusest igapäevaelus. Äärepealt oleksime saanud petta, makstes bussipiletite eest kaks korda kõrgemat hinda. Segaduse eelduseks oli asjaolu, et otsustasime maksta USA dollarites (ühtlasi ka Ecuadori rahaühik). Segaduse otseseks põhjuseks oli aga meile bussipileteid müünud naine, kes juhtus olema kas väga juhm või siis just väga-väga osav. Lugu on järgmine. Ühe bussipileti hind oli 70 soli. Seega, kahele inimesele mõelduna läksid piletid maksma 140 soli. Selle tehtega sai naine hakkama. Viimast summat USA dollaritesse ümber pannes sooritas ta oma taskukalkulaatoris aga järgneva tehte: 70+70/3.15 (3.15 oli soli ja dollari vaheline kurss). Muidugi sooritas kalkulaator enne jagamis- ja alles seejärel liitmistehte ning tulemuseks tuli 90USD kanti jääv summa. Kui näitasime müüjale ette õige tehte – (70+70)/3.15 – , mille tulemuseks oli pisut üle 40USD suurune summa, sattus too sellest tõelisesse hämmingusse. Justkui me oleks mingi musta maagia abil tehingu endale kasulikumaks võlunud. Mitmel korral toksis ta õige tehte kalkulaatorisse ega tahtnud tulemust nähes oma silmi uskuda.

Ecuadori reisimine oli meie jaoks pisut suuremat stressi tekitav ettevõtmine, sest olime lugenud mitmeid lugusid sealsetest väga osavatest taskuvarastest. Meile oli jäänud mulje, et kui kuskil bussis sinu seljakott vaikselt žiletiga katki lõigatakse, siis seda kõige suurema tõenäosusega just Ecuadoris. Seetõttu oli meil hästi selge üks sealse reisimise põhireegleid: bussides tuleb asjad hoida süles. Ei pea kohal, ei põrandal säärte vahel. Etterutates võib öelda, et seda taktikat järgides ei jäänud me Ecuadoris mitte millestki ilma (erinevalt mõnest teisest rändurist, nagu hiljem kuulsime).

Bussisõit piirile oli hüplik ja ega palju magada saanud. Kõige magusama uneaja poolitas piiriületus, mis kestis üle kahe tunni. Suure osa sellest ajast (veerand kolmest veerand viieni) seisime järjekorras. Piiripunktis läksime kõigepealt Peruu leti juurde, kus saime lahkumistempli ja seejärel Ecuadori leti juurde, kust saime sisenemistempli. Sigridilt mingeid küsimusi ei küsitud, mina pidin aga lühidalt vastama oma reisieesmärgi ja -aja kohta. Samuti taheti minult teada minu ametit. Ütlesin uhkelt „médico“ ja vajalik tempel lendas ilma pikema jututa passi. Üldjoontes, kui kurnav järjekorratamine välja arvata, läks piiriületus siiski sujuvalt ja me võisime oma sõitu jätkata. Huvitav oli see, et pagasikontroll tehti väga pinnapealselt. Peab ikka väga halb päev olema sellel inimesel, kes oskab siin piiripunktis oma salakaubaga vahele jääda.

Hommikul kella seitsme-kaheksa paiku jõudsime Cuencasse, juttude järgi Ecuadori kõige ilusamasse linna. Kas jutud meie arust ka tõele vastavad, saab näha juba järgmisest postitusest.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: