Sigridi kokkuvõte Peruust

Peruus veetsime kokkuvõttes 57 päeva. Tegemist on Lõuna-Ameerika riigiga, mis on kindlasti üks külastatumaid. Põhjuse selleks annab müstiline paik Macchu Picchu. Justnimelt salapära on selles riigis palju. Õhus on palju küsimärke. See tähendab, et palju arvatakse ja oletatakse, aga päris kindlaid vastuseid ei teata. Külastamata jätsime Amazonase, aga see-eest jõudsime paljudesse teistesse põnevatesse kohtadesse.

Meie sihtkohad määras ära eelkõige ligipääs ning teeolud. Nimelt on Peruus veel palju minna, et teede kvaliteeti parandada. Küll aga sellega tundub riik tegelevat, sest mõned varasemalt halvas seisukorras olnud teed ühe või teise vaatamisväärsuse juurde on juba minevik.

Turvalisus

Selle punkti all saan kohe jätkata eelmise lõiguga samal teemal. Nimelt pigem  tundsime hirmu bussidega sõites kui inimeste ees. Liikluseeskiri on lihtsalt formaalsus, ei muud. Olime juba enne Peruusse jõudes teadlikud, et bussifirmade valikul peab olema hoolas ja see ei ole koht, kus raha kokku hoida.

Imelik mõelda, aga ebaturvaliselt tundsime ka ennast taksoga sõitmiste korral. Katsusime ikka alati endale eelnevalt selgeks teha, et kuhu me läheme ning jälgisime sõidu ajal ka ise kaarti, et me ikka soovitud suunas sõidaksime. Enne autosse istumist üritasime taksojuhtidele pilgu peale visata ja siis juba oma kõhutunnet usaldada.

Oma isiklike asjade pärast muretsesime enamasti linnades olles. Matkates olime ju looduse rüpes ning argimuredega oma pead ei vaevanud, kuigi suurema osa pagasist olime jätnud hostelitesse. Õnneks on majutusasutustes olemas pagasihoiud ning paremal juhul isegi lukustatavad kapid, kuhu mitmepäevasele seiklusele minnes oma asjad jätta. Igal juhul muretu!

Külastatud paikadest kõige ebaturvalisem oli Lima. Seal on sisuliselt vaid kaks linnaosa, kus turistid ööbivad. Need linnaosad on see-eest turvalisemad kui mitmed euroopa suurlinnad. Olime sellest teadlikud ja käitusime vastavalt, mingeid ekstreemsusi ei otsinud. Teisena võiks välja tuua Trujillo, mille puhul olime enne uurinud, et targem on peatuda selle lähedal asuvas Huanchacos.

Transport

Ühistransporti kasutasime ainult Limas, kus ostsime endale Metrobusi kaardi. Kui vältida tipptundi, siis on see väga mugav viis linnaga tutvumiseks. Peruus sai ka rohkem taksodega tutvust tehtud. Põhireegel on see, et enne sõidukisse istumist tuleb juhiga hind kokku leppida. Katsusime küll enne nii palju eeltööd teha, et enam-vähem mõistliku hinnaga kursis oleksime, aga mis seal salata, maksta tuli ka gringotaxi. See on humoorikas nimetus summadele, mida kohalikud välismaalaste ostudele juurde keevitavad. Paaril korral sai sõidetud ka siinse motorikšaga ehk tuktukiga. Tegemist on kolmerattalise, väga kõva häält tegeva sõiduvahendiga, mis Peruus on väga laialt levinud.

D62C2B73-369B-49DF-85EB-048D2F261388
Motorikša – oleks me vaid sellise iludusega sõitnud. Meie istumise all olid päevi näinud roostes „romud“.

Kaugliinibusside osas läksime Peruu lõunaosas lihtsamat vastupanuteed ning ostsime  firma PeruHop piletid. Selle firma bussidel on selge marsruut ning ajagraafik, kusjuures peale võetakse sind otse oma hosteli eest. Samamoodi pannakse sind järgmises linnas otse hosteli juures maha. Bussis on alati kakskeelne reisisaatja, kes aitab iga mure korral ning korraldab inimeste pealetuleku ning mahapaneku. Nii reisisime umbes kuu aega stressivabalt! Kogu luksust saime nautida Limani.

28F6F464-E84D-474F-871C-440822CBCEF9

Peruu põhjaosa reisimarsruudi, graafikud ning muu sellise panime juba ise paika. Kui tahta, võib leida väga mugavaid busse (lipulaevaks on firma Cruz del Sur; vt pildid all). Pikematel liinidel on võimalik valida cama või semicama istekoha vahel (ehk siis voodi ja poolvoodi).

Pikematel sõitudel antakse ka juua ja snäkke ning heal päeval sooja toitu.

Meie jaoks täiesti uueks kogemuseks oli aga see, et bussifirmadel on igas linnas oma bussijaamad. Teisisõnu: see, kus sa bussi peale lähed ja kus bussi pealt maha saad, sõltub sinu poolt valitud bussifirmast. Nii peab enne hoolega eeltööd tegema, et kuhu oma nina üldse pistad.

Pileti ostmisel tuli esitada isikut tõendav dokument, nii nagu ka kõigis eelnevates külastatud riikides. Uue kogemuse saime aga seoses äraantava pagasiga. See protsess näeb välja nagu lennukile minnes. Ehk siis äraantav pagas registeeritakse enne sõitu ning see liigub bussi peale omasoodu. Ei ole midagi, et lähed ja paned ise. Pärast saad koti kätte lipiku alusel, mis registreerimisel anti. Igati meeldiv lähenemisviis ja loodetavasti läheb nii vähem kotte kaduma.

Eriti hoolsat tööd teeb Cruz del Sur. Nemad vaatavad enne bussi minekut läbi ka inimeste käsipagasi. Peale selle teevad nad vahetult enne bussi väljasõitu pardal videokaameraga väikese ringi, et oleksid jäädvustatud reisijate näod ja paiknemised bussis 🙂

Kuna teede olukord Peruus just kõige parem pole (v.a. suuremad magistraalid) ja bussijuhid on ka nii nagu nad on, siis ööbusse üldjuhul vältisime. Samas päris nendeta ka ei saa. Loetud sõidud said ka öösel tehtud, aga ega uni väga kvaliteetne olnud. Kas tee oli kehv ja buss rappus või siis lihtsalt leidus läheduses mõni kahtlane tegelane, kelle tõttu tuli oma asjadel silm peal hoida.

Söök

Toidupoed oli hästi varustatud ning kaup üsna odav. Kahjuks olime hädas ööbimiskohtades. Hostelis kas polnud kööki, oli aga seda ei võinud kasutada või lihtsalt olid tingimused väga halvad. Pakutud hommikusöögid enamasti algelised. Siinkohal muidugi ei tasu vinguda, arvestades kui vähe me tihti öö eest maksime.

Erinevaid traditsioonilisi sööke on palju. Mitmed kattuvad ka juba Põhja-Argentiinas ja Boliivias kohatud roogadega. Näiteks mägedes on populaarne kinoasupp, mis on ka igati loogiline, sest tegemist on selle kasvuks optimaalsete tingimustega. Uus ja huvitav oli matkadel pakutud banaanisupp.

Limas käisime toidukoolitusel, kus sai valmistatud mitmeid peruu köögi pärleid nagu ceviche, causa, lomo saltado. Vt Lima kui Lõuna-Ameerika gurmeepealinn. Julguse võtsin kokku Arequipas, kus proovisin ära Lõuna-Ameerika kõrgelt hinnatud delikatessliha cuy (merisiga). Vt Peruu suuruselt teises linnas Arequipas. Huvitav leid oli ka lúcuma. Tegemist on puuviljaga, millel on väga kuiv tekstuur. Viimane on ka põhjuseks, miks seda vilja enamasti maitsepulbrina kasutatakse. Populaarne on seda lisada piimakokteilidesse ja jäätisesse.

Elevust tekitasid ka igasugused erinevad kartulid. Üllatavalt hea oli maguskartul.

21A41DF2-3547-46C7-B3DF-709153FA30C7

Iseloomulikest roogadest proovisime veel tšillipipra aji amarillo kastet, milles olid kanatükid. Tüüpiliselt lisandiks riis, mille kõrvale on pandud keedetud muna ja oliivid. Tihti pakuti erinevate roogade kõrvale ka vürtsikaid kastmeid, mis maitsesid väga hästi.

Nagu kirjutasin, siis hostelite köökide olukord oli väga varieeruv. Käisime vahel väljas söömas, aga üldiselt vältisime seda. Nimelt kõik, mis puudutab toiduohutust ja –hügieeni on Peruus äärmiselt halval järjel. Eriti puudulikuks oli olukord Põhja-Peruus. Nii tuli meil rinda pista mitmete kõhutõvedega, aga olgem positiivsed … loodetavasti on nüüd meie soolestikus mõni edasiseks eluks kasulik bakter lisaks. Joogiks tohib kasutada vaid pudeldatud vett. Matkadel sai vett keedetud. Siinkohal oluline ka puuvilju koorida, sest veega pesemine võib asja vaid hullemaks ajada.

Kohalike jaoks on aga kõik ok. Peruus jäi meile silma, et inimestele meeldib õhtuti sõidutee ääres istuda, lobiseda ning keha kinnitada.

2D541931-B4FD-40D3-97EE-89A82CD11E96

Jook

Peruus jõudis mulle kohale üks asi. Nimelt siiani kõigis Lõuna-Ameerika riikides on valmistatud söögikohtades tellitud mahlad värsketest puuviljadest. Samuti hostelites hommikusöökide tarvis. Need mahlad on ülimalt maitsvad ja täidlase struktuuriga.

Proovisime ka mitmeid kohalikke jooke:

Chicha. Tegemist on alkohoolse joogiga, mis saadakse tumeda maisi fermenteerimisel. Saadakse seda Andide regioonist. Alkoholivaba jooki nimetatakse chicha moradaks. Nende jookide maitse on üsna võõras ja seetõttu väga hea meelega vabatahtlikult ei ostaks ja jooks.

Pisco sour. Samuti alkohoolne jook, mida peetakse ka peruu rahvusjoogiks. Väga tihti pakuti seda söögikohtades nii-öelda eelroaks. Valmistatakse seda kange alkoholi pisco baasil, millele on lisatud laimimahl, siirup, Angostura ja munavalge.

Inca Kola. Alkoholivaba ülimalt magus jook. Maitse meenutab Tartu Limonaadi.

Veinid. Nagu Madis juba ühes varasemas postituses kirjutas, siis peruu veinide puhul on tegemist (üli)magusate lurridega. Kohalikud peavad seda ka üheks alkoholismi põhjuseks, sest väga kerge on ennast maani täis juua, kui jood nagu morssi. Meile igatahes peruu veinid maitseelamust ei pakkunud (vt Teel Limasse. Peatused Nazcas ja Huacachinas).

Mate de coca. Taimetee, mis on valmistatud kokalehtedest. Väga tavaline mägedes, kuna väidetavalt leevendab kõrgustõve sümptomeid. Enamasti olid kokalehed hostelites alati olemas, et endale teed teha. Teine variant on põsed punni pista. Mägedes nägime palju punnpõskseid memmesid ja taate 🙂 Olin üsna skeptiline nende lehtede positiivse mõju suhtes, aga pärast seda kui Huayhuashi matka ajal üle 5000m minnes põsed täis pistsin, tundusid need aitavat.

Sularaha ja maksmine

Peruu rahaühikuks on sol. Kurss meie viibimise ajal oli 3, 81 sol = 1 euro.

Sularaha võtsime välja pangast BCP. Põhjus selleks väga lihtne. Nimelt selle panga puhul ei pidanud me teenustasu maksma (älja arvatud see, mis oma pank vahelt võtab). Maksimaalne summa, mille saime välja võtta oli 700 soli.

Üldiselt maksime sularahas, välja arvatud suuremad toidupoed ja usaldusväärsemad öömajad. Kaardiga makstes küsiti ka isikuttõendavat dokumenti. Passikoopia oli esitamiseks piisav ja meile see sobis, sest üldjuhul me originaaldokumente kaasas ei kandunud. Need soovitatakse jätta ööbimiskohta luku taha.

Inimesed

Ei oskagi seisukohta võtta. Tavainimesed olid sõbralikud, igapäevaselt turistidega koos töötavate inimeste käest võisid aga saada petta. Igasuguste lubadustega ja arveldamisega pidi ettevaatlik olema. Kella nad ka pigem ei tunne 🙂 Kui paaris eelmises riigis väga trellidega aknaid ja okastraadiga aedu ei näinud, siis Peruu linnades oli see vaatepilt jälle tavalisem.

FD5F5745-D80D-4EE8-8491-DCE0980CD7A2
Meie esimene hostel Limas

Kokkuvõtteks võib öelda, et Peruu on üks põnev ja parasjagu müstiline riik. Siit leiab kontinendi parimad arheoloogilised vaatamisväärsused, matkad ja toidud. Samas ka ohtlikud teed ning hulljulged autojuhid. Nägemata ei jää vaesus, seda eriti mägedes.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: