Baños – üks esimesi õpitud sõnu hispaania keeles

20. septembril lõime taas oma kodinad kokku ja liikusime Riobambast edasi Bañosesse. Ei, me ei läinud tualetti (baños tähendab siinses keeles vetsu või vannituba), vaid hoopis Ecuadori seikluspealinna, mis on populaarne sihtkoht nii turistide kui ka kohalike seas. Linn, mille ametlik nimi on tegelikult Baños de Agua Santa, asub aktiivse vulkaani Tungurahua jalamil.

Seekord oli bussisõit üsna lühike ja olime oma sihtkohas juba ennelõunal. Kui tavaliselt me blogis oma söögikohtadest ja sealsetest kogemustest ei kirjuta (enamasti teeme ju ise süüa), siis seekord aga küll, sest tegemist oli lihtsalt niivõrd kummalise kogemusega. Nimelt otsisime linnas lõunatamiseks sobivat kohta ja kui nägime ühe kohviku sildi kõrval Ecuadori ja Taani lippu, tundus, et olime sattunud millelegi heale. Kohvikus võttis meid vastu Taanist pärit, ent nüüd Ecuadoris elavnaisterahvas, kes lõi menüüd nina alla ning hakkas sealset valikut suurejooneliselt kiitma. Vaatasime, et ainukeseks toitvamaks asjaks olid võileivad :/ … kahju, sest tegelikult oli plaan midagi korralikku süüa. No tühja temaga! Otsustasime ikkagi sellesse kohta jääda, kuigi hinnad meile ka väga ei meeldinud. Tellimust andes hakkasime juba kahtlema, sest see proua lihtsalt ei lasknud meil oma valiku juurde jääda. Näiteks surus ta meile peale oma taani “suurepäraseid” teraviljasaiu ning ikka võileibu, milles on rohkem lisandeid. Joogiks tellis Madis smuuti ja mina mocchachino.

Ooteaeg oli meeletult pikk, kuigi olime sellel hetkel ainukesed kliendid. Lõpuks saabus Madise smuuti, mis nägi hea välja ja oli ka maitsev. Minu kohv oli aga  lihtsalt lahustuvast pulbrist tehtud lurr. Järgnes taas üsna pikk ootamine kuni lõpuks saabusid meie võileivad. Lõpuks saime toitu nautima hakata…kas ikka saime?! Ooooei, sest omanik tuli ja hakkas meid lõpmatuseni tüütama oma jutuga ja imelike arusaamadega. Tundus, et ta ei ole päris korras. Mina ikka ülbelt samal ajal sõin ja üritasin iga keharakuga märku anda, et me tahame süüa ja omaette olla. Halvasti näitasin, sest tema sellest aru ei saanud. Ma olin juba mures, et me ei jõua oma bussi peale, sest tahtsime ühe kuulsa kiiguga kiikuma minna. Õnneks ikka napilt-napilt jõudsime.

Pärastlõunal sõitsime mäe otsa külastama kohta nimega La Casa del Arbol. Tegemist on väikese seikluspargiga, kus lisaks igasugustele erinevatele trossideke ja väikestele kiikudele asub ka nn maailmalõpu kiik ( “Swing at the End of the World“). Nii sain selle pildi, mida Ecuadorist peab iga seljakotirändur saama 🙂 Istud puust aluse peal ning kiigud üle mäeserva.

71463054-A8B5-4F50-B01A-9094994BE8D2

21. septembril võtsime ette tuuri koskede äärde (Ruta de las Cascadas). Kaalusime kas selleks 18 km-ks ratas laenutada või mitte, aga pärast mõningast kodutööd saime kinnitust oma kartusele, et see tee ei ole tiheda liikluse tõttu ikka päris turvaline. Kuigi väga paljud sõidavad ikkagi rattaga, otsustasime meie võtta sama raha eest chiva-tuuri (chiva on veoautost ümber ehitatud buss). Nii sõitsime avatud veoauto kastis ning “nautisime” kõva ecuadori tümpsu. Buss tegi peatusi erinevate koskede ja atraktsioonide juures. Näiteks esimeses sai üle oru zipline’ida ja suures keras ennast keerutada lasta. Jätsime need asjad vahele.

0EAC011B-CB72-4014-A817-B4E02B3EC3B1
Erinevad atraktsioonid esimeses peatuspunktis.

Viimaks jõudsime Rioverdesse, kus saime väikese matkaga minna järjekordset kuradikest vaatama (Pailon de diablo; nali on selles, et paljudele Lõuna-Ameerika kohtadele on turistide ligimeelitamiseks antud mõni kuradiga seotud nimi). Tegemist oli tõesti väga võimsa kosega. Kahjuks käisid seal parasjagu radade taastustööd ning seetõttu oli liikumine häiritud.

5E0147DB-88AA-4230-B6EE-8E62AB05EB7D

Peatuse tegime ka väikeses poekeses, kus valmistati ja müüdi marmelaadimaiust dulce de quayaba.

Bañosesse tagasi jõudes käisime peaväljaku kirikus Nuestra Señora del Agua Santa. See esindab neogooti stiili ja on ehitatud vulkaanilistest kividest.

Nii palju meie tegemistest Bañoses. Hostel oli väga kodune ning linnatänavatel oli väga mõnus jalutada. Eriti äge oli näha, kuidas kioskite ääres olevate nagide otsas Ecuadori traditsioonilist suhkrurookommi melcocha valmistati. Kuna see on ikka üks paras hambamurdmise komm, mida hetkel ei taha, et juhtuks, siis me piirdusime valmistamise vaatamisega.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: