Galápagos. Päevad Santa Cruzi saarel

26. septembril lendasime Quitost Galápagose saartele. Seda, et olime ette võtmas igas mõttes erilist reisi, näitas juba see, et Galápagose saartele suundujatele oli Quito lennujaamas eraldatud oma väike sektor. Selles sektoris pidime kohustuslikus korras andma inspekteerimiseks oma pagasi. Inspektsioon hõlmas nii koti läbivalgustamist kui otsest uurimist. Keelatud objektide nimekirjas polnud mitte ainult igasugused värsked toiduained, puuviljad, liha ja seemned, vaid ka kilekotid ja plastikpudelid. Iseenesest on tore, et kohalik omavalitsus on võtnud ette nii tugevalt plastiku vastu võitlemise. Hiljem saartel olles kuulsime hirmujutte sellest, kuidas Galápagosel randub hoovuste tõttu tohutu hulk aasia mereprügi. Vähemalt proovitakse ise toota nii vähe prügi kui võimalik. Seemnete, puuviljade jms sissevedu on aga keelatud selleks, et vältida võõraste taime- ja loomaliikide sattumist saartele. Selleks, et asi kindel oleks, piserdati hiljem lennuki peal meie pea kohal olevatesse pagasiruumidesse aerosooli, mis aitas tappa kahjulikke putukaid.

All-focus
Meie lennuk Quito lennujaamas

Ecuadorile kuuluvad Galápagose saared asuvad keset Vaikset ookeani, maismaast ca 1000km kaugusel. Meie lend sinna kestis kaks tundi ja suur osa sellest läks sujuvalt. Küll oli probleeme maandumisega. Nimelt olime maandumas, ehk nii 10-20 meetri kaugusel maapinnast, kui meie piloodid otsustasid maandumisraja kohal valitsenud tuulte tõttu teha nn go-around protseduuri. Teisisõnu: õige natuke enne eeldatavat maandumist võtsime äkitselt uuesti suuna üles. Maandumisrajale lähenemine oli olnud tõepoolest konarlik, üpris madalal vee kohal olles käisime ühest korralikust õhuaugustki läbi. See, kui lennukimootorid äkitselt täisvõimsusele lükati ja me taas kõrgust koguma hakkasime, tuli siiski üllatusena. Samas tundsin kohe, et esimese maandumiskatse hülgamise näol olid piloodid teinud õige otsuse. Olles uuesti kõrgust kogunud, alustasime samast suunast uut maandumiskatset. Sellelgi korral oli tunda, kuidas tuul lennukit raputas, kuid samamoodi oli tunda pilootide erksat reageerimist olukorrale. Mootorihäälte järgi otsustades anti maandumisfaasis lennukile hoogu juurdegi, et justkui paremini end tuulest läbi lõigata. Ma muidugi ei tea, kas see seletus on tehniliselt õige. Igatahes jõudsime ilusti maapinnale, ilma et oleks olnud väga suurt põntsu või kolinat. Sellest hoolimata olin lennukist välja astudes pisut kaame ning see, et olin jõudnud tõepoolest Galápagosele, hakkas alles hiljem kohale jõudma. Nagu näha allolevalt pildilt, oli Sigrid aga vana sära ise.

IMG_1641

Galápagose saarestik koosneb 18 suuremast ja 3 väiksemast saarest, neile lisandub üle 100 merest välja ulatuva saarekese ja kalju. Meie maandusime Baltra saarel, kus palju muud peale lennujaama ja sadama polegi. Huvitaval kombel on sealne Seymouri lennujaam rajatud USA vägede poolt. Tuli välja, et Teise maailmasõja ajal kasutasid nende väed saarestikku lennubaasina, sest siit oli hea kontrollida Panama kanalit.

Baltra saarel võttis meid vastu päikeseline taevas ja niiske õhk. Täpselt nii, nagu olime ette kujutanud ja lootnud. Peagi pärast seda, kui olime sõitnud üle väikese väina Santa Cruzi saarele, hakkasid aga muutuma nii ilm kui taimestik. Santa Cruzi saare lõunaosas asuva Puerto Ayora linna poole sõites muutus taevas pilvisemaks ja taimestik järk-järgult lopsakamaks. Palju hakkas silma banaanipuid. Saime niimoodi esimese kogemuse sellest, kuidas erinevatel saartel on erinevates paikades väga erinev mikrokliima. Meie peatuspaik järgneva paari päeva jooksul, Puerto Ayora, kuulus paraku just vihmaste paikade hulka.

IMG_1647
Bussisõit on läbi saanud. Oleme õnnelikult Puerto Ayoras

Teisalt oli Puerto Ayoras hea peatuda, sest seal asub kõige rohkem laevakruiiside ja päevatuuride korraldajate kontoreid. Esimesel kahel päeval, oma muude tegevuste kõrvalt, kulutasimegi mitmeid kontoriuksi, et leida mõni hea viimase hetke pakkumine mõnele laevareisile. See on suurem teadus, kui arvata võib. Väga tähtis on eelnev hea kodutöö, mis aitab vältida halbu üllatusi. Näiteks on laevu ja meeskondi, millega ookeanile minekut peaks vältima. Samamoodi on marsruute, mis on teistele eelistatavad.

Muidugi võib küsida, miks üldse on vaja veel eraldi pikale laevareisile trügida? On ju kõigi nelja peamise saare vahel regulaarne paadiühendus. Tänu sellele pole nende saarte vahel liikumine keeruline, nii nagu pole ka keeruline sealt erinevatesse suundadesse päevatuuride tegemine. Probleem on aga selles, et isegi neid nelja asulat baasina kasutades jääb väga suur osa Galápagosest kättesaamatuks. Ja see osa, mis on kättesaadav, on pahatihti paksult turiste täis. Sellest murest üle saamiseks pakutaksegi mitmepäevaseid kruiise, mille käigus jõutakse ka saarestiku kaugematesse nurkadesse. Kruiisid on muidugi kallid, ent väljaspool kõrghooaega on suur tõenäosus saada viimase hetke pakkumisi, kus hinnad võivad langeda poole võrra.

Meie omale reisi ka leidsime. Lõime käed agentuuri Galapagos Mocking Bird esindajaga, kelleks oli Colombia poiss Sergio. Meie laevareisi alguspäevaks sai 2. oktoober (sellest eraldi postituses), mis jättis meile eelnevalt veel mõned päevad omal käel ringi vaatamiseks. Ma ei saa eitada, et alateadlikult kujundas minu muljet Sergiotst sümpaatsemaks see, kui ta rääkis, kuidas ta esimesena Colombias laulis Urmas Sisaski laule. Oli uskumatu kuulda küsimust “Kas teate Urmas Sisaskit?” kohe pärast seda, kui olime öelnud oma päritolu.

Plaanid laevasõiduks paigas, oli meil lihtsam oma ülejäänud tegevusi korraldada. Santa Cruzi saarel külastasime järgmisi kohti: Los Gemelos, Reserva El Chato, Estación Cientifica Charles Darwin, Laguna de las Ninfas, Tortuga Bay ja selle lähedal asuv Playa Mansa, Playa de los Alemanes, Las Grietas, Bellavitsa laavatunnelid. Igast käigust võiks kirjutada pikalt-pikalt, aga proovin teha nii lühidalt, kui oskan.

Meie esimeses peatuskohas, Los Gemeloses uduvihma tõttu palju näha ei olnud. Teoreetiliselt oli tegu kahe kraatriga, mis olid moodustunud hiiglaslike laavatunnelite kokkuvarisemise tulemusena. Ehk siis, nagu rõhutati, tegu ei olnud vulkaanikraatritega. Meie nägime kraatreid läbi udu vaid väikeste juppide kaupa.

IMG_1660

Kraatreid ümbritses huvitav, escalesia-puudest koosnev mets. Puude peal leidus palju sammalt, ümber aga sõnajalgu ja paljud muid taimi, mida ühtegi kindlasse klassi ei osanudki paigutada. Puude vahel võis siin-seal näha kiiret lendu tegevaid vinte. Kohe tulid meelde bioloogiatunnid ja lood kuulsatest “Darwini vintidest”. Juba Darwin imestas, kuidas Galápagose linnud-loomad on ääretult julged – isolatsioonist tingitud vaenlaste puudumise tõttu nad lihtsalt ei oska kedagi karta. Täpselt sama fenomeni võisime meie vintide puhul täheldada nüüdki. Vahel võisin vaadata meetri kauguselt, kuidas linnuke oksal istub.

El Chato reservi peamiseks tõmbenumbriks on vabalt ringi liikuvad elevantkilpkonnad. Samuti saime siin näha kuulsaid laavatunneleid, mida leidub küll saarel mitmes kohas mujalgi, kuid siin on nad kahtlemata väga kergelt ligipääsetavad. Meile loeti sõnad peale, et kilpkonnadele ei tohi minna lähemale kui kolm meetrit. Taksojuht lisas (naljaga pooleks?), et hiidkilpkonna tapmise eest on karistused karmimad kui inimese tapmise eest.

Elevantkilpkonnad olid suured ja nagu arvata võis, mitte just eriti kiired. Õigupoolest paljud meie poolt nähtud kilpkonnadest lihtsalt seisidki liikumatult paigal. Kõige suurema hulga elevantkilpkonni leidsime vedelamas ühest mudasest tiigist. Põnevad olid hetked, kui nad tundsid ohtu. Sellistel juhtudel tõmmati pea kilbi alla ja kostus vali sisin, mis tekkis õhu väljumisel ninasõõrmetest. Ninad, muuseas, on minu arust nendel väga koledad.

IMG_1704
Sain proovida kilpkonna elustiiili

El Chatos oli kaks laavatunnelit, kuhu külastajad pääsesid. Neist esimene oli võrdlemisi lühike. Teine kulges aga päris pikalt, nii et installeeritud olid isegi lambid.

IMG_1668

Estación Cientifica Charles Darwin on suur keskus, mis tegeleb intensiivselt looduskaitse ja teadvustustööga. Kahtluseta on üks keskuse märkimisväärsemaid ettevõtmisi elevantkilpkonnade kasvatamine ja seejärel loodusesse vabastamine. Neid kilpkonni nägime isegi mitmetes-mitmetes sulgudes. Kõige tuntum vaatamisväärsus oli kuulsa kilpkonna, 2012. a surnud Solitario George (eesti keeli “Üksildane Jüri”) topis. Tegemist oli oma alamliigi viimase esindajaga. Ime muidugi, et elevantkilpkonni üldse veel nendel saartel leidub. Omal ajal võtsid piraadid saartelt kilpkonni sadade kaupa merereisidele kaasa, sest süües vähe ja püsides sealjuures ometigi elus, kujutasid nad endast head lihatagavara.

Laguna de las Ninfas on Puerto Ayora külje all asuv väike veeala, mis tõusu ajal on ookeaniga ühenduses, mõõna ajal aga mitte. Eelnevalt lugesime oma Lonely Planeti reisiraamatust, et selles veekogus võib näha raisid, haisid, merikilpkonnasid ja muid eksootilisi elukaid. Tuhkagi. Tegime ausalt tiiru ümber laguuni, kõndides selleks ette nähtud laudrajal ja kõik, mis me selle aja jooksul vees märkasime, olid paar õnnetut kala. Vähemalt olid laudraja ääres olemas infotahvlid, tänu millele oskasime tähelepanu pöörata raja ääres kasvavale valgele ja punasele mangroovile.

IMG_1951
Sigrid mõtisklemas mangroovide rolli üle ökosüsteemis

Tortuga Bay ja selle lähedal olev Playa Mansa asuvad Puerto Ayorast eemal, nii 2.5km kaugusel. Tortuga Bay oli ilus sinise veega lai liivarand. Lained olid aga kõrged ja potentsiaalseid ujujaid varitsesid hoovused, tehes arusaadavaks pargivalvurite poolt antud kategoorilise keelu vette ronida.

IMG_1989

Mööda liivaranda edasi kõndides jõudsime Playa Mansani, mis oli märksa rahulikum koht. Tegu oli lahesopiga, mida ümbritses mangroovimets. Selle liival istusime mõneks ajaks maha. Oli inimesi, kes ka snorgeldasid, kuid nende reaktsioonidest oli raske järelda, kas nad ka midagi põnevat leidsid.

Tortuga Bay ja Playa Mansa üleminekukohas peesitas suur hulk mereiguaane, keda oli tõepoolest nii tihedalt, et me pidasime mõnda aega aru, kuidas sellest alast kõige paremini läbi minna. Kuigi andsin neile elukatele Sigridi hirmutamiseks erinevaid nimesid, a la suur varvasnaksik, siis tegelikkuses nad inimesi ei torgi.

IMG_1976

Ühe pärastlõunaga jõudsime ära külastada ka Playa de los Alemanese ja Las Grietase. Esimene oli täiesti tavaline rand, teine aga sügav kaljulõhe, mille põhjas olev veekogu tõmbab ligi ujujaid ja snorgeldajaid. Selgelt suurema elamuse pakkus just viimane, sest seal võisime ehedamal kujul näha emakese looduse meistrikätt vulkaanilise maastiku vormimisel.

Viimasel päeval enne kruiisile minekut käisime veel vaatamas Santa Cruzi saarel asuvaid laavatunneleid. Alustasime nendest, mis asuvad kohe Puerto Ayora ligidal, sest sinna pääsesime kergelt jala. Tee ääres nägime mitmeid Galápagose elevantkilpkonni lihtsalt ringi roomamas. Seetõttu oli autojuhtidele isegi hoiatavad sildid välja pandud.

IMG_2147

Suur kogu, aeglane liikumisviis ja eelajalooline väljanägemine teeb need loomad ikka uskumatult põnevaks. Kuna meenus kuulus paradoks Achilleuse ja kilpkonna võidujooksust, tegime nalja viluks ühe pildi, kus seisame ühe suure kilpkonnaga ühel stardijoonel.

IMG_2146 (2)
Achilleus ja kilpkonn

Kilpkonnadele lisaks nägime teel veel mitmeid teisi tavalisi Santa Cruzi saare asukaid, nagu näiteks valge haigur, vint ja laavasisalik.

Pärastlõunal käisime ära ka Bellavista asula lähedale jäävas laavatunnelis. Selle näol pidavat tegu olema maailmajao ühe pikima laavatunneliga üldse. Teoreetiliselt oleks pidanud olema laavatunnelis ka valgus, kuid selle oli tunnelisse sissepääsu reguleeriv naine kas unustanud sisse lülitada või siis lambid lihtsalt suurema osa ajast ei funktsioneerinud. Ainsad töötavad valgustid olid tunneli lõpus. Hädast aitas välja nutitelefoni sisse ehitatud taskulamp, millega endale teed näidates käisime ligipääsetava osa tunnelist siiski läbi. Oli põnev ja pilkase pimeduse tõttu natuke jube ka. Igal juhul tekitas see käik emotsioone.

IMG_2176

Santa Cruzi pealinn Puerto Ayora, meie baas kõikidel sellel saarel veedetud päevadel jättis meid võrdlemisi külmaks. Üks põhjus oli kindlasti pidevalt vihmane ilm. Ainult ühel päeval ilmataat halastas ja kinkis meile natuke rohkem päikesepaistet. Kui otsida positiivset, siis ehk see, et maailmas pole vist palju nii suuri linnu (12 000 elanikku), kus elusloodus pidevalt ja nii tugevalt silme all oleks.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: