Galápagos. Päevad San Cristóbali saarel

28. septembril sõitsime paariks päevaks San Cristóbali saarele. Kuigi tegu oli laevasõiduga ja me püsisime samas riigis, hõlmas see siiski põhjalikku pagasikontrolli. On tähtis, et turistid ei viiks ühel saarelt teisele puuvilju, seemneid, loomakesi ega isegi pinnast. Meil millegi pärast muretseda polnud vaja ja saime kontrollist nö puhaste paberitega läbi. Järgnes kahetunnine kiire ja kõigutav sõit üle 80 km laiuse väila.

Olime San Cristóbalil vaevalt kailt maha saanud, kui nägime kivide peal sõbralikult üksteisele lähestikku tegutsemas meriiguaane, krabisid ja merilõvisid. Niisiis oli algus paljulubav. Meeldis ka see, et saare ainsa linna Puerto Baquerizo Moreno elu kulges hoopis rahulikumas rütmis kui Puerto Ayora oma.

Kuigi administratiivselt on Puerto Baquerizo Moreno näol tegu Galápagose pealinnaga, on siin nii vähem turiste kui igasuguseid agentuure. Midagi glamuurset linnapildist ei leia (õieti kehtib see kõigi meie poolt nähtud Galápagose asumite kohta).

IMG_1938
Esiplaanil paremal on meie hostel

Esimesel päeval me lihtsalt jalutasime. Põnev oli sissepõige kohalikku elu-olu tutvustavasse keskusesse Centro de Interpretación. Keskuse kakskeelsed infotahvlid andsid huvitava ülevaate nii Galápagose saarte loodusest, ajaloost kui tänapäevast. Pinnale jäid mitmed probleemid, millest kõige üllatavam oli ehk see, et üllatavalt suur protsent saareelanikest on nakatunud HIV-viirusega. Kohalikud elanikud ise tõstsid aga probleemsena esile asjaolu, et peamaal ei mõisteta Galápagose olusid ja vajadusi. Mõtlemapanev oli see, et kõigest sellest rahast, mis Ecuadori turismitööstuses tänu Galápagose saartele tekib, jõuab või jääb ainult 6% saartele endile.

Jalutuskäigu jätkuks avastasime Puerto Baquerizo Moreno ligiduses asuvaid ookeanisoppe ja rannakesi. Las Tijeretase ranna “staarid” olid kindlasti fregattlinnud, kes vee kohal tiirutasid. Nende harkis saba on põhjuseks, miks rand kannab just sellist nime („tijeras“ on hispaania keeles „käärid“).

IMG_1779

Vee ligidalt leidsime ka mälestusmärgi Charles Darwinile – teise kokku kolmest, mida täna San Cristobáli saarel nägime. Võib olla kindel, et Darwin küll unustusehõlma ei vaju.

IMG_1785
Kahe suure loodusteadlase kohtumine

Punta Carola rannal luusisid jällegi ringi meriiguaanid ja kuigi nad inimesi ei tüüta, siis mina endid nende seltskonnas hästi ei tundnud.

Õnneks tasakaalustasid pilti nunnud merilõvid, keda oli siin rannas samuti päris mitmeid.

Meie viimane sihtkoht sellel päeval, La Lobería rand, oli aga täielikult merilõvide päralt.

29. septembril tegime päevase paadituuri, mis viis meid ümber San Cristobáli saare. Laeval olid lisaks turistidele giid ja kaks laeva juhtimisega tegelevat inimest. Kapten oli klassikalise väikelaeva lootsi kombel kiitsakas ja parkunud nahaga. Ainult piip oli suunurgast puudu. Karakter oli tal aga kihnujõnnilik. Sõitis, nii et meri põrus. Tema peamine abiline ei teinud suurt midagi peale laevapäras keskel seismise. Võib-olla aitas ta niimoodi laeva tasakaalus hoida.

Sõitsime ümber saare päripäeva, mis tähendas, et selle retke kõige suurem tõmbenumber – Kicker Rock ehk hispaaniapäraselt León Dormido (“magav lõvi”) – oli meie esimeseks peatuseks. Tegemist on suure ookeanist kerkiva kaljuga, mille ümbruse veed on head ja populaarsed kohad sukeldumiseks ja snorgeldamiseks.

IMG_1887

Ilusad pildid tuuri reklaamplakatitel lubasid näha merikilpkonnasid, raisid ja vasarhaisid. Meil õnnestus eelpool mainitutest näha vaid merikilpkonnasid, kuid see-eest päris palju. Oli ka haisid, kuid mitte vasarhaisid. Nähtud haid olid oma kujult klassikalised ja suuruselt pigem väikesed või keskmist mõõtu, ning ujusid meist mitu-mitu meetrit madalamal. Sellegi poolest oli hai nägemine elamus, sest kes kujutaks ette, et selliste olenditega saab üldse vett jagada. Oli veel hulganisti väikseid halle kalu ja vähemal määral troopilisi kalu, kellest küll ühelegi ei osanud nime anda. Täna terve päeva jooksul ei küündinud ka meie giid sügavamale. Kui kedagi nägime, oli see kas „hai“, „kilpkonn“ vm. Pea mitte kunagi me ei saanud loomi teada liigitäpsusega. Erandiks olid ainult mõned linnud, keda nägime järgmistes peatuspunktides.

Snorgeldamine ei olnud eriline mitte ainult nähtud liikide poolest. Erilised olid ka olud. Mitte kunagi varem polnud ma ujunud vees, mis on üle 100 meetri sügav. Hullu polnud aga midagi. Seljas olid kalipsod ja nende peal soovijatel veel päästevestid. Giid oli meiega vees ja laeva pealt hoiti ka silma peal.

León Dormido juurest suundusime järgmise suure kaljumüraka juurde, nimeks Cerro Brujo, mille tegid eriliseks kaks looduslikku moodustist. Ühelt küljelt võisime näha kaht kaljusammast, mida nimetati „Darwini püksteks“ (Pantalones de Darwin). Teiselt küljelt võisime näha mulku kaljuseinas, mida nimetati „Darwini aknaks“ (Ventana de Darwin). Meile küll ei selgitatud nende nimede tagamaid, kuid kaldun arvama, et need on pandud rohkem naljaviluks.

IMG_1895
Vaade läbi Darwini akna

Meie järgmine snorgeldamiskoht asus rannal. Alustasime ühelt poolt kivist poolsaart ja lõpetasime selle teisel pool. Ilma et me oleks pidanud vette  minema ja maski ette panema, võisime kohe kalda ligiduses näha merikilpkonnasid. Iroonilisel kombel olid nad sama hästi kui kadunud, kui vette ronisin. Küll sattus minu ja Sigridi eest läbi ujuma mitu suurt kalaparve, millest üks oli eriti ilus.

IMG_1902

Keskpäeva paiku viskasime ühe teise liivaranna ligidal ankru maasse ja pärast lõunasööki saime lõpetuseks snorgeldada veel ühes madalas ja väga kehva läbipaistvusega laguunis. Mina tulin pärast paarikümmend minutit välja üpris pettununa. Olin näinud ainult ühte merikilpkonna, kes ujus otse mu kõhu alt lägi. Sigridil läks paremini. Kohe tema kõhu alt olevat läbi ujunud üks hai, kes olevat olnud temaga sama pikkune. Võib-olla on selles loos pisut „kalamehejuttu“, kuid fakt ise on õige.

IMG_1920

Pärast seda peatust tuli pikk, nii kella neljani kestnud tagasisõit kodusadamasse. Sõit oli kiire ja kohati päris hüplik, nagu oleks ameerika mägedel. Mõnedes kohtades kihutasime laineharjale nii, et eesolev maandumine pani kaptenigi hinge kinni hoidma. Mina proovisin jällegi vaadata, et keel hammaste vahel poleks. See sõit oli kindlasti üks toredamaid osasid päevast.

30. septembril sõitsime tagasi Santa Cruzi saarele. Taas alustati pagasikontrollist, mis sel korral juhtus olema väga põhjalik. Tädi vaatas hoolega, et me ei viiks ühelt saarelt teisele puuvilju ega seemneid. Samuti kontrolliti jalanõude taldasid (mitte küll neid, mis olid jalas). Kui need olid mustad, tuli need ära puhastada kohe kõrval oleva veeämbri abiga. Paadisõit oli rahulik. Ookean oli hülgehall ja palju just vaadata ei olnud. Mitmed kasutasid aega puhkamiseks ja lasid silma looja. Santa Cruzis olime kohal kaks tundi hiljem.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: