Müstilised San Agustíni kivikujud

19. oktoobril alustasime teekonda San Agustíni. Linnakesse, mille läheduses asuvad arheoloogilised vaatamisväärsused tõmbavad turiste üle kogu maa. Olime valmis raskeks reisiks. Nii reisiraamatust kui kohalike suust olime kuulnud, et tee Popayánist San Agustíni on väga halvas seisus. Pidime arvestama, et ca 130km pikkuse teelõigu läbimiseks kulub 4-5 tundi.

Meie esialgsete muljete kohaselt on Colombia riik, kus aegadest kinnipidamisse suhtutakse vabamalt. Kuigi meie buss pidi väljuma kell üheksa, sõitsime ilma mingi erilise põhjuseta veerand tundi hiljem välja. Tee peal, mil iganes bussijuht mõnda tuttavat nägi, tegi ta jutuajamiseks mõne minutilise peatuse. Ühe korra võttis meid ka politsei rajalt maha, et reisijatel dokumente kontrollida.

All-focus
Astumas bussi peale

Esimesed paarkümmend kilomeetrit teest olid tõepooles auklikud, aga siiski kattega. Ühel hetkel jõudsime kruusateele, mis oli täiesti uus tase. See lõik oli pikk ja selle jooksul jõudis muidugi kvaliteet siia-sinna kõikuda, kuid igatahes väga olulise osa teekonnast rappusime bussis korralikult. Esimest korda seda kõike tehes oli muidugi põnev ja mina ikkagi nautisin meie teekonda. Osa lõbust võis panna meie transpordivahendi arvele, milleks oli üks vana Nissani buss. Huvitav oli vaadata, kuidas kohati vägagi kitsal, mõlemalt poolt paksude tihnikute poolt ümbritsetud teel pidi bussijuht toime tulema mõlemas suunas tihedalt liikunud veoautodega. Enamasti oli tegemist suurte ameerika masinatega, millel taga pikad järelhaagised. Kohati oli teel ka kive, veeloike ja kõrgemalt pudenenud pinnast.

Kohale jõudsime kolmveerand kolme paiku ehk nii neli ja pool tundi pärast reisi alustamist. Hea tulemus arvestades kõiki teel tehtud peatusi ja teel olnud takistusi. San Agustínis olin avanenud vaatepildi üle positiivselt üllatunud. Linn oli arvatust palju suurem ja palju paremate võimalustega.  Meie hostel (Terracota) asus üpris linnaservas, aga mitte nii kaugel, et me poleks sinna kõndida jõudnud. Muidugi saime jälle kogeda, kuidas Colombia vihmahooaja niiskus võtab natukenegi pikema jalutuskäigu juures higi lahti.

All-focus
Vaade meie hosteli eest alla tänavale

Meie hostelis olid vaid kaks tuba, kus kummaski kaks narivoodit. Seega on kokku kohti kaheksa, mis teeb sellest kõige väiksema majutusasutuse, kus me oleme ööbinud. Selles väikses majutusasutuses kohtasime kolme päeva jooksul kaasreisijaid Iirimaalt, Hollandist, Prantsusmaalt, Poolast ja Soomest.

Esimese päeva pärastlõunal jõudsime ära käia kõige suuremas kohalikus vaatamisväärsuses: Parque Arquelógico de San Agustín. San Agustíni linnast paar kilomeetrit väljas asuv nn arheoloogiline park on koduks lõviosale piirkonna kuulsatest kiviskulptuuridest. Skulptuuride täpne tähendus on siiani välja selgitamata, sest ulatuslikest väljakaevamistest hoolimata pole leitud mingisuguseid kirjalikke selgitusi. Teatakse siiski seda, et vanimad kujud pärinevad 2000 aasta tagusest ajast. Need olid osaks hauakääbastest, kusjuures osad olid lihtsalt hauakääbastesse maetud, osad seisid justkui valves ja osad toimisid postidena. Omapärane on see, et kuigi üldiselt antropomorfilised ehk inimest meenutava kujuga, on nendel väga palju jooni ka loomadelt. Muuhulgas on äratuntavad suurte kaslaste, ahvide ja sisalike tunnused. Samuti on eripärane see, kuidas paljudel kujudel tundub olevat mjdagi käes. Olgu selleks mingi kepp või lausa kala. Kuigi sümboolika näol on kujudel suur ühisosa, on igaüks siiski individuaalse väljanägemisega kunstiteos.

IMG_3095

Muidugi pole imekspandav, et niivõrd suure kunstilise väärtusega esemed on meeldinud ka röövlitele. San Agustínist välja viidud kujusid on leitud nii Bogotá kesklinnast, ühest Prantsusmaa villast kui ka ühe taani maja keldrist. Kaitseala nende kujude säilitamiseks loodi 1937. a. Ometigi oldi jõuetud 1980.- 1990. aastatel toimunud rüüstamiste ees.

Paari tunni jooksul jõudsime ära külastada kõik arheoloogilise pargi alamkompleksid: Alto Lavaplata, Fuente Ceremonial de Lavapatas, Mesita C, Mesita A, Mesita B, Bosque de las Estatuas.

Oli uskumatult põnev tunne olla grüünes tutvumas kuni kahe aastatuhande vanusega kunstiga. Paratamatult tulid meelde võrdlused Lihavõttesaarel nähtud moaidega. Needki olid teostuselt ääretult originaalsed ja taustaloolt müstilised. Igatahes minu silmis ei jää San Agustíni skulptuurid neile millegi poolest alla. Olin nähtust ausalt öeldes lausa sillas. Kui inimeses on vähegi ajaloo-, arheoloogia- ja kunstihuvi, siis see koht on lausa paradiis.

Kõige suuremal hulgal kujusid nägime Bosque de las Estatuas, kuhu minu arusaamist järgi need kujud ongi kokku toodud. Mujal olid need oma algses leiupaigas.

Mitmed huvipakkuvad objektid jäävad San Agustínist ka natuke eemale, nii et 20. oktoobril tuli meil nende nägemiseks ette võtta üks pikem tuur sõidukiga. Meie reisiseltskonda kuulusid veel kaks saksa naist, üks belgia tüdruk ja kaks kohalikku. Meie marsruut nägi välja järgmine: Salto El Mortiño, Parque Arquelogico Alto de Los Idolos, Salto Bordones, Parque Arquelogico Alto de Las Piedras, Parque Arqueólogico Obando (Museo de Obando), Estrecho del Magdalena.

Salto El Mortiño oli juga, mis jäi mulle kõige rohkem meelde sellega, et mulle tundus suure ebaõiglusena raha maksmine pelgalt selle vaatamise eest. Igaühelt küsiti 3000COP, et nad saaksid teha lühikese jalutuskäigu kitsale platvormile, mis ulatus osaliselt joa kohale. Juga ja seda ümbritsev maastik oli muidugi ilus. Juga kukkus kanjonisse, mis oli kaetud paksu metsaga.

Parque Arquelogico Alto de Los Idoloses võisime leida taas kujusid, mida olime näinud eilegi Parque Arquelógico de San Agustínis, kuid mastaabid olid väiksemad. Olin neist kujudest jätkuvalt lummatud, nii et lugesin huviga iga infoteksti ja uurisin iga reljeefi.

Salto Bordonest oli meie hosteli omanik reklaaminud kui Lõuna-Ameerika kõrguselt teist juga Angeli järel. Kuigi suhtusin sellesse fakti reservatsioonidega ja ega see silmagagi vaadates nii kõrge tundnud, oli see kindlasti erilisem vaatepilt kui Salto El Mortiño. Kes tahtis, võis võtta parkla ligiduses oleva hotelli terrassil kohvi ja lasta silmal puhata kauemgi. Meie oma grupiga suundusime aga väikesele rajakesele, mis viis mäeseljakust alla ja millelt võis juga näha natuke teisest perspektiivist.

IMG_3190

Pärast lõunasööki, mis mulle jäi meelde elus esimest korda proovitud patacóni poolest (väike kettake, mis on valmistatud plátano verdest), suundusime Parque Arquelogico Alto de Las Piedrasse. Parque Arquelógico de San Agustíni järel on tegemist piirkonna suuruselt teise arheoloogilise kompleksiga. Sama kehtib ka huvipakkuvuse kohta, mul oli seal tõeliselt põnev. Ilma igasuguse kahtluseta oli tegu meie päeva kõige parema sihtpunktiga.

Parque Arqueólogico Obando sisaldas mõningaid vanu haudasid, aga kuna nende servad olid betoneeritud, siis olid nad kaotanud igasuguse võlu. Samuti ei jätnud mulle suuremat muljet kompleksis asuv Museo de Obando.

IMG_3243

Meie ringkäigu viimane peatus oli Estrecho del Magdalena. Tegemist on kohaga, kus tervet riiki läbiv ca 1500km pikkune Río Magdalena ehk Magdalena jõgi on korraks vaid 220cm laiune. Kitsas koht asus kanjoni põhjas, keset lopsakat metsa. Vesi tormas läbi kitsa kuru kuniks jõudis laiema alani, mis praegu oli kuiv, kuid mis tundub suurte vihmade ajal olevat vee all. Paik oli kahtlemata väga maaliline.

Senised poolteist päeva, mis olime San Agustínis veetnud, olid sisutihedad. Nägime palju, kuid ehk just seetõttu hakkasid hinge närima need vähesed kohad, mis olid meil veel külastamata. Muidugi oli võimatu absoluutselt kõikjale jõuda, aga miinimumeesmärgina tahtsime oma silmaga ära näha veel kaks kohta: Chaquira (nime oli hea Shakira järgi meelde jätta) ja El Tablón. 21. oktoobril just nendes kahes paigas käisimegi.

Chaquira teeb eriliseks asjaolu, et siin on muidu kujude vormis nähtud müstilised tegelased hoopis graveeritud kivide sisse. Eriline on ka koha looduslik asend. Nimelt avaneb Chaquirast vaade Magdalena jõe kanjonile.

El Tablónis võisime ühe varjualuse all näha viit erinevat skulptuuri, millest eriti just üks paistis silma oma peene viimistluse poolest.

IMG_3285(1)

El Tablóni külastuse järel kõndisime oma hostelisse tagasi. Tagasiteel, nagu ka enne üles tulles, sai sõbralike kohalikega alati tervitusi vahetatud. Mõned proovisid lihtsast “Terest!” kaugemalegi minna ja küsisid meie päritolu kohta. Mulle pakkus palju nalja, kuidas üks hammasteta vanamees Sigridist vaimustusse sattus ja oma küsimuse lausa teiselt poolt teed välja hõikas: „Señorita Francesa o señorita Italiana?“ („Kas prantsuse või itaalia neiu?“).

Sama päeva pärastlõunal alustasime tagasiteed Popayáni. Teekond oli täpselt sama nagu üle-eelmisel päeval ja seetõttu nii põnev enam polnud. Kuigi oli pühapäev, oli veoautosid ikka võrdlemisi palju teel. Enamasti ikka USA margid, nagu näiteks Ford, Dodge, Chrysler, Kenwood või Freightliner. Mitmetel juhtudel olid laadungiks lehmad.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: