Kohvitsooni linnad Salento ja Filandia

Kolumbiast ei saa lahkuda, ilma et oleks külastanud selle kuulsat kohvitsooni (Zona Cafetera). Kolumbia kohvitsoon või siis ka “Kohvi kolmnurk” koosneb kolmest piirkonnast: Caldas, Quindío ja Risaralda. Kogu piirkond on kantud alates 2011. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse, nii et see on igati väärt peatust.

Meie esimene peatuspaik oli Quindíos asuv väike linnake Salento. Sinna jõudsime 25. oktoobril. Linn ise on tõesti väike ja külastatav ühe päevaga. Pilku köidavad kergelt mägised tänavad ning majade värvilised uksed ja aknad.

6767A169-48B1-4FB9-9CF4-360E2F7906BC

Peamine põhjus Salentos peatumiseks on aga Valle de Cocora, kust leiab kolumbia rahvuspuu vahapalmi (palma de cera), mis on ühtlasi maailma kõrgeimaks palmiliigiks (üle 60 m).

5DAE356A-8C4D-4C87-A0AA-676EA97A493D

Cocora orgu sõitsime 26. oktoobri varahommikul. Selleks tuli meil minna Salento keskväljakule ning seal vana hea Willyse peale hüpata. Õnneks oli autost täpselt kaks inimest puudu. Nii pääsesime ootamisest, et auto täis saaks. Kui enne olin lugenud, et tee on üsna auklik ja jube, siis tegelikult oli tegemist täitsa meeldiva pooltunniga!

95554C00-2F5A-4976-A947-1D5BF6C8E98D

Saime oma hostelist ülihead juhised, kuidas matkarajad kulgevad. Kuna me otsustasime matkata natukene pikemalt, siis me ei põrutanud otsejoones lähemalt kuulsaid palme uudistama. Selle asemel läksime kõigepealt ühte väikesesse metsamajja (peenemalt öeldes koolibrifarm) nimega Acaime. Seal pidime maksma väikese sissepääsutasu, mille eest võisime imetleda mõndasid koolibrisid ning nautida kolumbia traditsioonilist kakaod koos juustuga. Viimane meile suurt muljet ei jätnud ja ka tervikuna olime nn koolibrifarmist oodanud pisut enamat. Vähemalt oli matk sinna olnud tore.

1FA32F33-9658-4A57-9053-851F216460C9

Pärast väikest puhkust tuli meil esialgu sama teed pidi tagasi alla minna, aga mitte kauaks. Ühel hetkel pidime hoopis tõusumeetreid koguma hakkama, kuniks jõudsime La Montañani, kust algas uuesti matk mäest alla, kaaslaseks hunnitud vaated palmidele. Ausalt öeldes jäi pika peale kael täitsa kangeks, sest need palmid on tõesti kõrged!

27oktoobri hommikul suundusime kohvifarmi La Finca El Ocaso. Oli ilus jalutuskäik kuniks meiega liitus üks koer, kes siis teised külakoerad tigedaks ajas. Õnneks saime ilusti pärale ning ühtlasi teada, et meie kaaslane pidavat farmis tihe külaline olema. Kuna ühtegi teist huvilist ei olnud, siis saime eratuuri. Meie saatjaks olev noor naisterahvas tegi põhjaliku ülevaate kohvitaimest, tutvustas tootmisprotsessi ning lõpuks valmistas meile maitsva joogi 🙂

Kõrva taha sai pandud palju põnevaid teadmisi, nagu näiteks: küps kohvimari võib olla nii punane kui ka kollane. Kui tavaliselt on marjas kaks uba, siis on ka haruldasemaid, ühe oaga vilju. Selline kohvimari on ümarama kujuga ja kuna selle sees on kahe asemel üks uba, siis on maitsed rohkem kontsentreeritud ja vili tervikuna kõrgemalt hinnatud. Kolumbia kohv on kvaliteedilt number üks ning siin korjatakse ainult punaseid marju ja seda käsitsi. Head kohvioad lähevad siiski kõik ekspordiks ja nii pole ime, et kohalike seas on palavalt armastatud hoopis tinto, st kõrge röstiga madalakvaliteedilistest ubadest tehtud kohv. Muuseas, El Ocaso farmist leidis ka nii-nimetatud meeubasid (honey beans), mis tähendab, et kohvioa ümber olev magus limane kiht on kas vaid osaliselt maha pestud või lausa täielikult alles jäetud.

Pärastlõunal istusime Salento peaväljakul taas Willyse peale ning põrutasime lähedal asuvasse linnakesse Filandia. Mitmed kohviregiooni kohanimed on inspireeritud Euroopast ja tundub, et Filandia puhul on tõepoolest tegu algusest peale valesti kirjutatud Finlandia ehk Soomega.

Pärast seda kui olime ennast Filandias hostelis sisse seadnud, jalutasime kohalikku vaatetorni La Colina Iluminada. Tegemist on 19 meetri kõrguse puust konstruktsiooniga, kust avaneb kaunis vaade ümbritsevatele kuplitele ning teistele linnadele.

Filandia linnapilt on Salentoga väga sarnane. Ikka need samad värvilised uksed ja aknad. Küll aga on Filandia natukene vähem turistide poolt külastatav.

Filandiast leiab ka piirkonna parima söögikoha Helena Adentro, mida me lausa kahel korral külastasime. Toidud olid lihtsalt nii maitsvad.

2CC86B39-A14D-4D4E-9A13-F6B381790722

Filandias olles külastasime ka selle lähedal asuvat looduskaitseala Barbas Bremen (taaskord näide kohast, mille nimi tuleb Euroopast – Bremenist), mille tõmbenumbriks on möiraahvid. See park väga populaarne ei ole ja minna saab sinna vaid giidiga, aga õnneks oli meie hostelist veel huvilisi, nii et saime natukene odavamalt. Pärast lühikest sõitu linnast välja ühte tallu võttis meid vastu üks suuremat sorti džunglihull. Ta nägi peaaegu välja nagu Tarzan ainult, et riideid oli liiga palju seljas. Vöö peal oli tal erinevates suurustes külmrelvi – väiksemad pussid ja samas ka matseeted. Varsti saime aru ka miks: rada oli kohati oksi täis kasvanud, mida ta siis uhkelt maha pidi võtma. Olime õnnega koos, sest nägime mitut ahviperet. Muidugi elevust tekitav on neid loomakesi päris looduses näha. Minu pettumuseks polnud need ahvid üldse sellised suured möllajad või möirgajad. Pigem lihtsalt magasid oksal või siis sõid midagi.

E1F0D09F-703B-43D0-A17B-F3817158EAE3

Eriti lõbusaks läks aga siis kui hakkasime piki koske matkama. See oli vahepeal ikka suurt pingutust nõudev, et ilusti tervena järgmise kivi peale ennast vinnata. Kõik läks hästi ja kolm tundi hiljem olime tagasi alguses kohalikku limonaadi nautimas!

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: