Medellíni tuhkatriinulugu

31. oktoobril sõitsime Manizalesest edasi Medellíni. Olid ajad, kus Medellíni peeti kohaliku narkokartelli tõttu üheks ohtlikumaks linnaks maailmas. Kurikuulsa rühmituse eesotsas seisis Pablo Escobar – gängster, kelle nimi on sünonüümne colombia kokaiiniga. Viimased kaks aastakümmet on toonud aga suure muutuse. Kurjamid nabiti kinni, rajati riigi üks parimaid ühistranspordivõrke, loodi programmid vaestelinnaosas elavate noorte integreerimiseks ühiskonda, ehitati raamatukogusid ning kõige selle tulemusena kirjutavad nüüd välismaa ajakirjad Medellínist kui suurest eduloost. Positiivsed olid ka nende lääne reisijate arvamused, keda olime ise varem kohanud. Kõik kõlas kohati liigagi hästi, et tõsi olla.

Kui takso oli meid ära toonud linnaossa El Poblado, tuli nähtu põhjal tõdeda, et vähemalt esialgu oli kuuldud juttudel tõepõhi all. Tänavad olid ääristatud erakliinikutega, ilusate kohvikutega, eksklusiivsete korteritega ja loomulikult arvukate lääne turistide maitse järgi loodud hostelite-hotellidega. Mida rohkem selles linnaosas ringi kõndisime, seda enam saime aru, et tegu ei saa siiski olla tõelise  Medellíniga. Aga vähemalt oli linnas olemas koht, kus tunda end hästi ja turvaliselt.

Selleks, et jõuda El Pobladost Medellíni kesklinna, tuli istuda rongi peale ning sõita umbes veerand tundi. Medellíni rongisüsteem, mis kannab nime Medellín Metro, pole õigupoolest klassikaline metroo ehk allmaaraudtee, sest rong sõidab terve aja maa peal. Ometigi seda metrooks kutsutakse ja minnakse lausa nii kaugele, et seda nimetatakse terve riigi ainsaks metroosüsteemiks.

IMG_4030
Kesklinna läbiv metrooliin

Võiks mõelda, et mis sellest ikka. Kutsugu seda ja sõitku sellega, kuidas tahes. Ometigi oleks see küllap suur solvang kohalikele. Ma pole nimelt varem maailmas näinud linna, kus inimesed oleks oma metroo olemasolu üle nii uhked. Just nimelt olemasolu, mitte ilmtingimata süsteemi üle, sest näiteks Euroopa metrooga võrreldes on võrgustik ahtake. Medellínis räägitakse lausa nn metrookultuurist ja seda tõepoolest märkab. Keegi ei sodi metrooronge, vanematele inimestele pakutakse varmalt istet, keegi ei räuska.

Medellíni südalinnas asuvad kaks parki-väljakut: Parque de Berrío ja Plaza de Botero. Esimese äärde jääb linna olulisemaid kirikuid Basílica de Nuestra Señora de la Candelaria. Plaza de Botero äärde jäävad kohaliku muuseum (Museo de Antioquia) ja neogooti stiili esindav Palacio de la Cultura Rafael Uribe Uribe. Viimane on harukordne näide sellest, kuidas belgia arhitekt Agustín Goovaerts suutis tuua Colombiasse tükikese euroopalikkust. Mingil põhjusel sügavalt solvunud Goovaerts põgenes tagasi kodumaale Belgiasse aga enne hoone valmimist ja kohalikud otsustasid seejärel ehituse lõpuni viia nii lihtsalt kui võimalikult. Selle tulemusena on suurem osa fassaadist lihtsalt üks tuim sein samal ajal, kui osa meenutab tõelist katedraali.

Plaza de Boterolt ka suuremal hulgal (tervelt 23) colombia kunstniku Fernando Botero skulptuure. Sellest ka väljaku nimi.

Medellíni oma poisi, siin 19. aprillil 1932. a sündinud Fernando Botero nimi ja looming olid mulle varem tundmatud. Nii ma vähemalt arvasin. Hiljem tema loomingu kohta juurde lugedes avastasin, et olen Euroopa linnades tema loomingut näinud küll. Tollel hetkel Plaza de Boterol vaatasin tema skulptuure aga ikkagi uudishimuliku ja värske pilguga. Kujud olid suurte mõõtmetega ja hämmastavalt korpulentsed (kunstnik küll ise nimetab seda eksperimenteerimiseks volüümiga ja väidab järjekindlalt, et tema subjektid ei ole „paksud“). Kujutatud oli nii inimesi kui loomi ja ma ei tea, kas asi on minu meessoos või milleski muus, aga igatahes mulle hakkasid rohkem silma just naiste kujud. Muidugi ei pannud imestama, et mitmetel neist olid „valgustkartvamad kohad“ läikima hõõrutud. Kõik ikka hea õnne nimel. Kui järgnevalt Museo de Antioquiasse suundusime ja seal kolmandalt korruselt ringkäiku alustasime, võisime näha ka teist poolt Fernando Botero kunstiandest. Nimelt olid mitmesse saali üles pandud maalid, mida Botero oli muuseumile annetanud. Botero tegelaskujud on lõuendil samamoodi volüümikad, tugeva koloriidiga ja tihtipeale kas mingis aktsioonis või siis tähendusrikkalt seismas. Minu jaoks oli tema maalides väga palju huumorit ja irooniat, ent ometigi ei muutnud see asjaolu tema maale labaseks.

Medellíniga lähema tutvuse tegemiseks tegime ühel päeval kaasa giidituuri kohalikuga. Meie giid Juan oli oma keerulise eluloo tõttu juba nähtus omaette. Oli 1990ndate algus, kui terroristide poolt rööviti tema kaks onu, kes olid Medellínis olnud edukad ja rahakad insenerid. Onusid hoiti aasta otsa akendeta kongis, kuniks ülejäänud pere sai kokku lunaraha, mille suurus oli 400000USD. Selle summa kokkusaamiseks pidi Juani enda pere müüma enda maja ning kolima ümber vaesemasse ja ohtlikumasse linnaossa. 1999. a., s.o. 16-aastaselt sattus meie giid tänavarünnaku ohvriks. Tänu sellele, et ta pistis kiiresti jooksu, pääses ta kuulihaavadega jalgades. Tema neli paremat sõpra aga tapeti tema enda silme all. Sellest sündmusest ajendatuna otsustas Juan põgeneda USAsse. New Yorgis elas ta lõpuks viis aastat. Esimesed kuus kuud ametlikult, õppides keelt, pärast seda aga illegaalina. Lõpuks pandi ta kuuks ajaks vangi, misjärel ta pidi Colombiasse tagasi minema. Temast jäi maha USA naine, kes ei tulnud ei talle järgi ega andnud endast temale ka midagi rohkem teada. Nüüd on ta saanud uuesti jalule, abielludes loetud nädalate pärast oma uue väljavalituga.

Juan jagas Medellíniga arengu nelja etappi, millest kolmas olid “Tragöödia” ja neljas “Transformatsioon”. Muidugi said enam “eetriaega” just kaks viimast, kuid samas oli Juan hoolas panema enam rõhku just positiivsete muutuste ajale. Tal õnnestus täna terve tuur läbi viia ilma Pablo Escobari ja kokaiini otseselt mainimata, kuigi neist kahest ta loomulikult juttu tegi. Escobari jaoks oli kasutusel koodsõna “infamous criminal” (“kurikuulus kriminaal”) ja kokaiini jaoks “white powder” (“valge pulber”). Sellega soovis meie giid vältida olukorda, kus inglise keelt mitte rääkivad kohalikud kuulevad muidu mõistetamatu jutu seest tuttavaid märksõnasid ja tulevad kohe uurima, mis juttu siin õieti räägitakse. Uudishimulikest pilkudest me täna muidugi ei pääsenud. Oli inimesi, kes kutsusid meid gringokambaks, aga oli ka neid, kes soovisid meile jumala õnnistust.

Meie tuuri märgilisim peatus oli Parque San Antonios. Muidu tühjal ja pisut kahtlase tegumoega väljakul, mille külastamiseks on turistidel ometigi väga hea põhjus. Just siin toimus 10. juunil 1995. a terrorismiakt, kus Fernando Botero (eelpool mainitud kuulus Colombia kunstnik) kuju “El pajaro” (“Lind”) kõrvale paigaldati 15 kilo dünamiiti. Rohkem kui 300 kohal olnud inimesest – neid oli sinna toonud üks festival ja käsitöölaat – hukkus üle 20 ja tõsiseid vigastusi sai üle 90. Hukkunute seas oli nii rase naine kui üks 7-aastane laps. Plahvatuses suuremas osas ribadeks muutunud kuju jäeti skulptori soovil sümbolina endisele kohale alles ja selle kõrvale paigutati hiljem selle koopia. Skulptuuride nimeks on nüüd vastavalt “El pájaro herido” (“Vigastatud lind”) ja “El pájaro de la paz” (“Rahulind”). Neid kujusid vaadates tabad end mõtlemast, kui võimatu on hoomata selle kurjuse suurust, mis Medellínis ja Colombias on pikalt möllanud.

Medellínis olles liitusime veel ühe ringkäiguga, mis viis meid kesklinnast pisut eemale. Comuna 13 on kunagine Medellíni kurikuulus linnaosa, mis on käinud pika tee gängide poolt valitsetud piirkonnast võrdlemisi normaalse asumini.

IMG_3828

Üheks võtmetegevuseks oli inimeste liikumisvõimaluste parandamine, nii et siinsed elanikud oleksid paremini ühendatud ülejäänud linnaga. Sellel eesmärgil rajati tänavatele näiteks eskalaatorid (escaleras electricas) – midagi, mille nägemine sellises keskkonnas tundus minu silmale tõeliselt võõras. Samas on need tõepoolest täitnud oma eesmärki, moodustades linnaosa tuiksoone.

IMG_3851

Meie tuur, mida viisid läbi üks räppar ja üks breiktantsija, olid heaks näiteks sellest, kuidas siinne huvitegevus on andnud noortele elus mingi suuna. Tuuri parimaks osaks olid need hetked, kui mõlemad oma kunsti meile demonstreerisid. Ülejäänudki tuuri ajal ümbritses meid graffiti näol väga palju kunsti.

Õige mitmed teosed viitasid kunagi siin läbi viidud Operatsioon Orionile, mis ühelt poolt ajas siit piirkonnast mafiabossid välja, et teisalt jättis siinse kogukonna kollektiivsesse teadvusesse väga sügava haava. Nüüdseks on aga saavutatud selline tase, et linnaosa tuumikus ringi jalutades jäetakse isegi kallite fotoaparaatidega turistid puudutamata. Ja turiste oli siin lihtsalt tohutult…

Comuna 13 kõrgema asukoha tõttu avanes sealt hea vaade ülejäänud linnale. Oli selgelt näha, et kuigi Medellíni edusammud on suured, elab suur osa linnast vaesusest.

Aega, mille veetsime Medellínis, mahtus ka botaanikaaia (Joaquin Antonio Uribe Jardín Botánico de Medellín) ja Arví pargi (Parque Arví) külastus. Suurema mulje jättis just viimane ja seda eelkõige sinna viinud teekonna tõttu. Otse metroopeatusest saime ümber istuda köisraudteele, mis hakkas meid viima kõrgele mäe otsa. Sõit koosnes mitmest etapist, nii et lõpuks kadus mul oma väikeses kuubikus istudes igasugune ajataju. Mida kõrgemale jõudsime, seda väiksemana hakkas paistma Medellín. Selgemaks muutus tõsiasi, et Medellín on tõepoolest üks suur linn, mis imelisel kombel on ühe pikliku oru (Valle de Aburrá) põhja ära mahutatud. Igapäevaselt Medellínis ringi käies olin küll aru saanud, et linna ümbritsevad mäed, ent nende tõelised mastaabid on minu eest seni jäänud varjatuks.

Ühel hetkel olime nii kõrgel, et seni meie all olnud äärelinna agulid kadusid ja asendusid ilusa rohelise maastikuga. Veel natuke edasi ja olime juba tõeliselt sügava metsa kohal.

Sõitsime pikalt puudelatvade kohal kuniks jõudsime lõppjaama, Arví parki. Kõigest mõnekümne minutiga olime jõudnud ühest koledast ja räpasest linnaosast rohelusse, kus iga hingesõõm täitis kopsud värske õhuga. Õhkkond oli ka kaudses mõttes eriline. Inimesed puhkasid murul, uurisid kohalikul turul käsitööd või tegid suu magusaks mõne puuviljaga või siis võtsid hoopis osa mõnes juhendatud ringkäigust. Valida sai nii orhideede tundmaõppimise kui linnuvaatluse vahel.

Medellínist rääkides ei saa lõpetada enne, kui pole mainitud siinset kuulsat rooga, artereid ummistavat bandeja paisat. See üks tõeline taldrikutäis süüa, kus peab olema riis kaetuna peeneks jahvatatud veiselihaga, punased oad kastmes, vorst (chorizo), verivorst (morcilla), härjasilm, avokaado, searibi (chicharrón), arepa ja plaatan (plátano maduro). Mina võtsin kõrvale pitsitäie kohalikku alkohoolset jooki aguardiente.

IMG_4052

Medellínist lahkusime 6. novembri õhtul, sihtkohaks Colombia pealinn Bogotá. Enne Bogotá juurde asumist tuleb blogis veel postitus sellest, kuidas me külastasime Medellíni ligidal asuvaid kenasid väikseid kohtasid.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: