Medellíni ümbruse armsad väikelinnad

Medellínis olles tegime ka mõned sõidud sellest mõne tunni kaugusele jäävatessse linnadesse.

Populaarseim päevareis Medellínist viib Guatapésse, mis on sellest paari tunni pikkuse bussisõidu kaugusel asuv koloniaallinn. Lisaks linnale endale on huvipakkuv ka selle lähedal asuv suur-suur kalju, El Peñón de Guatapé, mille tipp asub merepinnast 2135m kõrgusel.  Just nendes kahes kohas me 1. novembril käisimegi.

El Peñón de Guatapé puhul ma ühelt poolt küll imetlesin, kuidas trepp on osavalt kaljulõhe sisse paigutatud, ent teisalt on ka see täiesti sobimatu. Kui see aga kord juba rajatud on, siis me ei näinud ikkagi põhjust keelduda 659 trepiastmest ülesronimisest. Kõlab küll raskelt, aga tegelikkuses polnud sugugi nii hull. Üles jõudes avanes tõepoolest ilus vaade. Oli palju ilusaid erineva kujuga rohelisi saarekesi, mis asusid Peñol – Guatapé paisjärves. Pilt, mis võib küll olla tüüpiline näiteks Soomele, aga kaugeltki mitte Colombiale.

Guatapés, mis jääb eelpool mainitud kaljust nii 3-4km kaugusele, torkasid silma ärretult rõõmsate ja värvikirevate fassaadidega majad.

Väga silmapaistvad olid erinevad motiivid just majafassaadide alumistel servadel (zócalos). Kui neid kaunistusi omal ajal tegema hakati, siis selleks, et vältida fassaadide lõhkumist näiteks kanade ja jalgpalli toksivate poisikeste poolt.

Linnast leiab ka terve suure treppi, mille iga aste on ehitud mingi motiiviga ja mille äärne plats kannab seeõttu nime Plazoleta de los Zócalos.

IMG_3663

Tegemist on linna ühe olulisema paigaga peaväljaku ja Calle del Recuerdo kõrval. Viimane on maaliline tänav, mille pilte olen näinud isegi eesti veebisaitidel, mis Colombiat reisisihtkohana reklaamivad.

IMG_3712

Fotogeeniline on ka kohalik kirik (Iglesia de Nuestra Senora del Carmen), mis asub peaväljaku ääres.

2.-3. novembril tegime väljasõidu väikesesse koloniaallinna Jardín. Üks belgia tüdruk, keda paar nädalat tagasi olime kohanud, nimetas Jardíni oma lemmikkohaks Colombias. See oli vähemalt mindki pannud ootama midagi erilist. Siinsetel linnatänavatel jalutades leidsime tõepoolest palju põhjuseid, miks sellesse linna armuda. Kõige kihvtimad olid laiade kaabudega vanamehed, kes peaväljaku ääres toolidel istusid ja keraamilistest tassidest kohvi rüüpasid.

IMG_3773

Siin-seal tänavatel võis näha hobuse seljas olevaid kohalikke, kes panid oma suksud väga energiliselt kappama. Muidu olid tänavad väga rahulikud ja teisi gringosid esialgu ei näinudki. Tänavapildis sümpatiseerisid mulle ilusad valged majaseinad, millega olid teravas kontrastis nende väga värvilised rõdud. Osad kesklinna majadest tundusid olevat tõepoolest vanad, samas kui paljude hoonete hilisema ehitusaja reetsid nende moodsatest tellistest külgseinad.

Nagu Guatapé puhul, tõrgub minu keel ka Jardiní puhul seda nimetama klassikaliseks koloniaallinnaks, aga ometigi nii seda tehakse. Näiteks Jardiní kõige uhkem ehitis, peaväljaku ääres olev neogooti stiilis katedraal (Basílica de la Inmaculada Concepción), valmis alles 1940. a. Katedraal, muuseas, meeldis mulle väga. Silmapaistev on nii selle fassaad kui interjöör. Eriti imponeerisid mulle Kolgata teekonda kujutavad stseenid kirikuseintel, ilusad vitraažid, helesinine lagi ja ilusa mustriga põrand.

5. novembril külastatud Santa Fe de Antioquia näol oli tegu järjekordse väikese koloniaallinnaga, mis Medellíni ümbruses asub. Ühtlasi oli see viimane, mida meie külastasime. Kui buss meid Santa Fe de Antioquia mitte just kõige uhkemas bussijaamas oli maha pannud, olin hetkeks nõutu. Esimene mõte oli, et olime ostnud piletid valesse linna. Õnneks siiski mitte. Kui olime õigest tänavast sisse keeranud ja pisut kõndinud, leidsimegi end ühtäkki vanade majade vahelt.

Santa Fe de Antioquia linnasüdamik meeldis mulle koheselt. Kui seda võrrelda Guatapé või Jardíniga, siis see mõjub palju autentsemalt. Üks peamine põhjus on ilmne: mitmed tänavad on munakivist. Santa Fe de Antioquia juures võlub ka selle tagasihoidlikkus. Majad on ühtlaselt valged, mis lubab veelgi paremini mõjule pääseda akende eest olevatel ilusatel puidust restidel.

Vanalinna piirkondadest meeldis mulle kõige rohkem avar peaväljak, mis vanasti kandis nime Plaza de Armas, nüüd aga Plaza Mayor Simón Bolívar.

IMG_3933

Meie külastuse päeval kulges linnaelu vaikses rütmis. Kõik linna kuulsamad kirikud (Catedral Basílica de la Inmaculada Concepción, Iglesia de Nuestra Señora de Chiquinquirá, Iglesia de Jesús Nazareno, Iglesia de Santa Bárbara) olid lausa suletud. Sellist vaikelu selgitab olulisel määral see, et Colombias oli riigipüha (Independencia de Cartagena) tõttu puhkepäev.

IMG_3963
Iglesia de Nuestra Senora de Chiquinquira

Kui olime kõik olulisema linnas ära näinud, otsisime üles tuktuki ja palusime meid sõidutada linnast 5,4km kaugusel asuva Puente de Occidente silla juurde ja hiljem tagasi. Muidugi juht sellisest pakkumisest suuri silmi ei teinud. Õigupoolest tundubki see olevat põhiline marsruut, mida mööda siinsed tuktukijuhid turiste veavad. Puente de Occidente on üle Río Cauca viiv rippsild, mis valmis 19. sajandi lõpus. Olles kavandatud José María Villa poolt, kes olevat osalenud ka New Yorgis Brooklyni silla projekteerimises, oli see omal ajal tõeline insenerikunsti meistriteos. Sild on peaaegu 300m pikk ja toetub neljale püramiidjale sambale – kaks ühel pool ja kaks teisel pool jõge. Sild ise on üpris kitsas ja autodele ei sobi. Küll saavad sealt kergelt üle igasugused mootorrattad, tuktukid ja loomulikult ka inimesed.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: