Üks päev, kaks linna: Villa de Leyva ja Tunja

10. november oli aeg Bogotást lahkuda. Linna jääme meenutama hea sõnaga. Selgelt on tegu metropoliga, kus kunsti, muusika ja kohvikukultuuri armastaja leiab endale palju tegevust. Ohutus on küll  mitmetes kohtades probleem, kuid kui hoida silmad lahti ja käituda targalt, siis on võimalik La Candelaria (turistide seas populaarseim linnaosa) tänavatel täiesti normaalselt kõndida.

Meie päeva eesmärk oli ambitsioonikas. Soovisime ära külastada kaks Bogotá läheduses asuvat koloniaallinna: Villa de Leyva ja Tunja. Kogu logistika tegi  keeruliseks see, et soovisime ööbida Tunjas, kuna sealt on ühendus El Cocuy rahvuspargiga. Peale selle olid kohalikel pikad pühad, mis tähendab, et rahvast liikuskõvasti rohkem nii busside kui ka autoga.

Bogotás soovitati meil bussiga sõita Põhjaterminali (Terminal Satélite del Norte), mida me ka tegime. Hoidsime tänu sellele kokku kenakesti taksoraha. Põhjaterminalis tabas meid esimene tõsisem pettumus, kui nägime, et pikk nädalavahetus on kodudest välja toonud väga palju inimesi, kel oli meiega sama sihtpunkt. Ootasime tükk aega piletisabas ja seejärel veel  platvormil, nii et lõpuks tundus meie plaan käia täna ära Villa de Leyvas lendavat vastu taevast. Kahetunnise bussisõidu ajal Tunjasse jõudsid mõtted korduvalt veereda mõlemas suunas. Tänu sellele, et Tunja bussijaamas õnnestus meil oma pagas pakihoidu jätta, läks meil õnneks kohe Villa del Leyvasse põrutada.

Tunja ja Villa de Leyva vahet sõidab busse tihedalt, nädalavahetustel usutavasti tihedaminigi. Õiget sõidukit me kohe üles ei leidnud. Järgnevalt juhtus see, mis juba varemgi on mitu korda meie Lõuna-Ameerika reisi jooksul juhtunud: piletimüüjad märkasid kaht eksinud nägudega gringot ja teadsid hoobilt, kuhu me olime minemas. Niimoodi otsis õige buss meid ise üles 🙂

Villa de Leyva on väike linn ja bussijaam asub praktiliselt vanalinna piiril. Me armusime sellesse linna esimesest silmapilgust. Põhjust ei pidanud kaugelt otsima: tänavasillutis oli munakividest ja pikkades valgetes majaridades polnud ühtegi ebardlikuna mõjuvat uusehitist.

Villa de Leyva otsustas meid küll kõigepealt tervitada vihmasajuga, kuid sellest polnud hullu midagi. Kasutasime koledama ilma ära ja läksime lõunat sööma. Pärast kosutavat kõhutäidet hakkasime linna avastama ja seda alustasime peaväljakult, mis oli oma mõõtmetelt suurim, mida Lõuna-Ameerikas näinud oleme.

CB5E59BD-9379-46DA-BB11-21E847697E08

Põhiliselt jalutasime linna ilusatel tänavatel, …

C0D208FF-9548-4F99-AA65-01AC8AB7EC35

B05AAB4B-6EAC-408F-A6C3-A0861622C876

… aga ei saanud ka muuseumiteta. Külastatud said Museo del Carmen ning Casa Museo Capitán Antonio Ricaurte. Esimene asub samanimelise kiriku juures ja on täielikult pühendatud religioossele kunstile. Teine muuseum oli pühendatud Antonio Ricaurtele, kes oli kapten Bolívari sõjaväes. Tema kuulsuse allikaks on kangelassurm 1814. a San Mateo lahingus, kus ta ennast ohverdavalt lasi end koos maja ja suure hulga vaenlase sõduritega õhku. Nimetatud tegu elab tänapäeval edasi Colombia hümni ridades. Tagasihoidlik maja, kus praegu asub tema muuseum, oli Ricaurte sünnikohaks. Külastajad said käia maja aias ja kolmes toas.

6EB2EF40-B942-486C-84C4-211E795401D0

Villa de Leyvast lahkusime kella viie ajal, hinges rahulolu, et olime tulnud. Tagasitee Tunjasse venis oodatust pikemaks, sest üpris sõidu alguses hakkas bussi sisse viskama kuuma veeauru. Tundus, et juhi kõrvalistuja tooli all oli mingi voolik katki läinud. Kuna nii me sõitu jätkata ei saanud, tuli jääda ootama varubussi. Õnneks jõudis see kohale umbes 15 minutiga, mis on Lõuna-Ameerika standardeid arvestades lausa valguskiirus. Sel ajal suutsid meid lõbustada kohalikud pullimehed 🙂

5BBF213A-62D1-4805-A24E-525C43621BE5

Tunjasse jõudsime tagasi alles õhtul. Seadsime end öömajas sisse ning läksime jalutama. Ühelt poolt tahtsime ära näha, mis on siin järgi jäänud vanast koloniaallinnast ja teisalt oleksime hea meelega ka mõnes kohvikus maha istunud. Kohvikud olid paraku enamasti juba kinni ja nii pidime leppima toidupoodidega. Tunja südalinn ise jättis kahetise mulje. Oli kuhjaga vanu ilusaid maju, kuid samavõrd oli ka koledaid uusehitisi, mis inetul kombel olid vanade väärikate hoonete vahele pressitud. Eriti silmariivav oli üks kandiline ehitis muidu stiilipuhtal avaral peaväljakul.

Nagu eelpool mainisin, siis me peatusime Tunjas, et edasi sõita El Cocuy rahvusparki. Pikk ja käänuline teekond sinna algas 11. novembril.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

Up ↑

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this: