Kuldne kolmik: San Gil, Barichara ja Guane

15. novembri õhtul võtsime ööbussi El Cocuyst Tunjasse. Meie arvestuste kohaselt oleks pidanud buss Tunjasse jõudma 16. novembril viie-kuue ajal hommikul. Tegelikkus oli aga midagi muud. Kuna ma öösel väga magada ei saanud, siis ikka katsusin jälgida, kus parasjagu oleme. Kell oli umbes pool neli, kui ma Madist müksasin ja teatasin, et me oleme kohal....

Matkamas El Cocuy rahvuspargis

11. novembril võtsime ette pika bussisõidu El Cocuysse – väikesesse linnakesse Andides, mis sai meie baasiks El Cocuy rahvuspargi (Parque Nacional Natural el Cocuy) avastamisel. Teekond ei läinud ilma vahejuhtumisteta. Esiteks olid väga ootamatud mitmed kohtumised mitmete loomadega. Lugesin kokku, et täna pidime hoo maha võtma või tegema kõrvalepõike teel olnud koerte, lehmade, lammaste, kitsede,...

Üks päev, kaks linna: Villa de Leyva ja Tunja

10. november oli aeg Bogotást lahkuda. Linna jääme meenutama hea sõnaga. Selgelt on tegu metropoliga, kus kunsti, muusika ja kohvikukultuuri armastaja leiab endale palju tegevust. Ohutus on küll  mitmetes kohtades probleem, kuid kui hoida silmad lahti ja käituda targalt, siis on võimalik La Candelaria (turistide seas populaarseim linnaosa) tänavatel täiesti normaalselt kõndida. Meie päeva eesmärk...

Soolane Zipaquirá

8. novembril sõitsime Zipaquirásse, et külastada maa-alust soolakatedraali. Zipaquirá asub Bogotást ca 40km kaugusel ja sinna jõudmiseks tuli meil kombineerida kaht bussi. Süsteem Bogotá siseseks liikumiseks, mis kannab nime TransMilenio, oli mugav.  Äärelinnas asuvas terminalis Portal del Norte istusime ümber Zipaquirá bussi peale ja sellelegi sõidule pole etteheiteid. Kummagi lõigu läbimiseks läks umbes 45 minutit. Õnneks...

Bogotá – üks päev või rohkem?

Colombia pealinna Bogotásse saabusime ööbussiga Medellínist 7. novembril. Minu jaoks oli öö üsna unetu. Olime küll valmistunud põhjamaiselt külmaks sõiduks ja salongi haaranud oma kõige soojemad riided ja fliistekid, aga ikkagi hakkas keset ööd külm. Peale selle segas und käänuline tee ja pidevad pidurdamised. Puudust ei tulnud ka signaalitamisest. Põhjuseks sel korral kaasliiklejad, kes ohtlikke...

Medellíni ümbruse armsad väikelinnad

Medellínis olles tegime ka mõned sõidud sellest mõne tunni kaugusele jäävatessse linnadesse. Populaarseim päevareis Medellínist viib Guatapésse, mis on sellest paari tunni pikkuse bussisõidu kaugusel asuv koloniaallinn. Lisaks linnale endale on huvipakkuv ka selle lähedal asuv suur-suur kalju, El Peñón de Guatapé, mille tipp asub merepinnast 2135m kõrgusel.  Just nendes kahes kohas me 1. novembril...

Medellíni tuhkatriinulugu

31. oktoobril sõitsime Manizalesest edasi Medellíni. Olid ajad, kus Medellíni peeti kohaliku narkokartelli tõttu üheks ohtlikumaks linnaks maailmas. Kurikuulsa rühmituse eesotsas seisis Pablo Escobar – gängster, kelle nimi on sünonüümne colombia kokaiiniga. Viimased kaks aastakümmet on toonud aga suure muutuse. Kurjamid nabiti kinni, rajati riigi üks parimaid ühistranspordivõrke, loodi programmid vaestelinnaosas elavate noorte integreerimiseks ühiskonda,...

Kohvitsooni linn Manizales

29. oktoobril sõitsime edasi Manizalesesse. Selleks tuli meil ühe „suvalise“ tänava äärest buss Filandiast Pereirasse võtta ja viimases omakorda ümber istuda. Me jäime suure tõenäosusega õigest bussist maha, sest oodata tuli päris kaua. Õnneks oli meil üks koer seltsiks 😉 Manizales asub kohvitsooni piirkonnas Caldas, olles merepinnast kõrgemal kui teised kohvi regiooni linnakesed. Seetõttu on seal...

Kohvitsooni linnad Salento ja Filandia

Kolumbiast ei saa lahkuda, ilma et oleks külastanud selle kuulsat kohvitsooni (Zona Cafetera). Kolumbia kohvitsoon või siis ka "Kohvi kolmnurk" koosneb kolmest piirkonnast: Caldas, Quindío ja Risaralda. Kogu piirkond on kantud alates 2011. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse, nii et see on igati väärt peatust. Meie esimene peatuspaik oli Quindíos asuv väike linnake Salento. Sinna jõudsime...

Tierradentro mäed ja hauakambrid

22. oktoobril asutasime endid paaripäevasele reisile, mis oma olemuselt oli sarnane San Agustínis käigule. Meil tuli sõita mööda halba teed (100 km läbimise peale läks 4-5 tundi), et jõuda kohta, kus ootasid meid ees huvitavad arheoloogilised vaatamisväärsused. Kivikujude asemel oli aga tegu maa-aluste hauakambritega ehk hüpogeumidega ja kohanimeks Tierradentro. Mina kuulsin esimest korda sõna „hüpogeum“...